Me saame anda vaid seda, mis meil endal üle jääb

Ma usun, et me saame anda vaid seda, mis meil endal üle jääb. Kui anname rohkem, anname millegi arvelt. Anname endast ja järele jääb auk, mida loodame peagi või kunagi tagasi täidetud saada. Loodame enda augu taas täita ehk andsime, kuid vaid tingimusel, et meisse ei jää see auk.
Kui anda selleks, et midagi vastu saada, tähendab see seda, et inimesel pole tegelikult aimugi, mida andmine üldse tähendab.
Andmine pole kauplemine.
Ma usun, et me saame anda vaid seda, mis meil endal üle jääb.
Seetõttu on oluline hoida ennast ja täita ennast iseendaga, et meil oleks seda midagi, mis meil üle ääre ajab, üle voolab.
Et meil oleks, mida teistele anda. Seda tagasi lootmata või ootamata.

Tänulikkus

tänulikkus kasvab üksnes inimeses eneses,
tänulikkus kasvab, kuid mitte iseenesest.
nagu haruldane kultuurtaim, vajab tänulikkus meis pidevat meie hoolt.
vajab kastmist teadlikkusega, mõõdukalt, nii ülevalt kui ka altpoolt,
kuid mis kasu on hoolest,
kui vilets on kasvupinnas.
et tänulikkus iseenesest kasvaks, peaks inimene ise muutuma.
muutuma ise tänulikkuse jaoks viljakaks kasvupinnaks.
aga inimene ju ei soovi muutuda;
isegi, kui talle on antud selleks piisavalt aega,
sageli peab ta olema muutumiseks lihtsalt sunnitud.
võib-olla alles läbi haiguse, valu või vaeva…
muutuda võime.
see on igaühe enda valik.
aga olla tänulik praeguses hetkes, tähendab olla õnnelik igavesti.

Kas ma võin olla mina ise?

tänapäeva ühiskond vastab ei,
kui küsid,
kas sa võid olla sina ise?
kas see vastus sulle maitseb?
ei.
sest see on sinu elu ja sinu palli järvevette vise,
need on sinu tekitatud lained,
mis loksudes otse su naha alla
tekitavad seal äikesetormi või päikesepaiste.
sa võid olla sina ise,
ja seda rohkem kui keegi teine.
see on sinu elu,
koos sinu olematute reeglitega.
sa võid esmaspäeva varahommikuti uurides varje,
lugeda üles oma salajased patud,
sa võid reede õhtul ennastunustavalt tantsida peeglitega
ja pühapäeval istuda terve päeva akna peal:
“Tänases ilmas on küll kõik aastaajad esindatud… ”
tänapäeva ühiskond vastab ei,
kui küsid,
kas sa võid olla sina ise?
kas see vastus sulle maitseb?
ei.

Mõistus on rumal

kas olla lihtne?
või olla kerge?
kas olla armastus?
või olla terve?
millises neist tõde läbi kumab?
vahet pole,
kõigest ole,
ära mõtle,
lihtsalt tunneta,
sest mõistus on rumal.

Me ei pea olema keegi

Et olla teiste jaoks müstilised, peame me kõigepealt muutma ennast iseenda jaoks müstiliseks. Selleks on vaja meil peita meie enda puhas olemus – teadlikkus – tükkidena iseenda eest ära, et me neid tükke kergesti üles ei leiaks. Me teeme seda kõike alateadlikult, et me iseennast ei teaks ega tunneks, sest siis oleme nii iseenda ja seega ka teiste jaoks müstilised. Ja müstilisus on tänapäeval kütkestav. Müstilisus on tänapäeval seksikas. Müstilisus on tänapäeval ihaldusväärne. Aga kelle jaoks? Teatraalsusest nälgivate egode jaoks. Meie võltsmina – ego – tahab kõike seda välist tähelepanu – ta tahab olla müstiline!
Aga kui me tahame olla keegi, siis me läheme iseendast lihtsalt kaugemale. Me kaugeneme iseendast, enda keskmest – enda päris olemusest – enda tegelikust minast.
Näiteks me ei pea olema head. Me ei pea proovima olla head, sest me ju juba olemegi seda loomulikult. Me oleme selle loomupärase heaks olemise lihtsalt koos oma püüdlustega “olla müstiline” või lihtsalt “olla keegi” kuhugi iseendasse maha matnud. Ja siis me tahame olla head, kuigi me olime seda juba loomuldasa enne, kui me ennast teiste jaoks üldse müstiliseks või kellekski teiseks tegema hakkasime.
Inimene ise elab oma elu keeruliseks. Milleks peita ennast enda eest, et siis hiljem oma tükke – iseend – hakata enda seest üles otsima? Me peidame pool oma elust iseenda eest iseend ja elu teisel poolel avastame, et kuna meie teiste jaoks müstiline või keegi muu olemine toob meile endile nii palju kannatusi, sest me ei tea enam, kes me tegelikult oleme ja kus on meie õnn, siis seetõttu tahame need peidetud tükid siiski oma elupäevade lõpuks jälle üles leida.
Inimesed räägivad, et nad tahavad olla õnnelikud. Aga me ju olemegi. Oleme õnnelikud enne seda, kui end müstiliseks teeme – oma tükke hakkame iseenda eest iseenda sisse peitma. Ja oma tükke hakkame me peitma juba noores eas. Miks? Sest tänapäeva ühiskond kasvatab meid nii. Meid kasvatatakse peitma iseenda eest.
Pool elu peidame. Pool elu otsime. Iseennast. Kas pole mitte paradoksaalne?
Otsigem üles oma peidetud tükid ja teadkem:
Me ei pea olema keegi. Me juba oleme seda. Ja me ei pea selleks mitte midagi tegema. Olemine on olemine. Olemine ei nõua kunagi pingutust. Olemine pole otsus. Olemine pole tegevus. Olemine on hetk, mis kestab igavesti.
Meie võltsmina – ego – tahab meeleheitlikult olla keegi, sest ta teab, et ta on tegelikult võlts – ta pole mittekeegi. Ego on see, kes PEAB olema keegi, sest muidu teda ei eksisteeri. Ta eksisteerib ainult pingutustes: “Ma olen keegi”. Kui ego ei eksisteeri, siis oleme me meie ise – teadlikkus. Teadlikkus teab, et temal pole vaja olla ja pole vaja olla keegi. Ta teab, et ta juba on. Ja sellest piisab. Olemisest piisab olemiseks.

Pintslid ja lõuend

Me hakkasime koos ühele lõuendile maalima. Sõnadetagi teadsime, millist pilti mõlemad soovime. Ühised värvid ja ühine lõuend. Ettevaatlikkus. Koostöö. Hellus. Pühendumus. Austus.
Kas panen siia veel sinist? No lase käia. Ma usaldan sind. Vaata, see siin on nii kaunis, kas pole? Teps mitte kaunim kui sina. Kuhu sa lähed? Ma panen teevee keema. Näed? Juba olengi tagasi. Sina tõmbasid mulle siia pükste peale selle kollase värvitriibu? Suslik! Tule siia! Ai, ära tee. Ma tegin ju ainult nalja. Ma tean, mu armas. Ma armastan sind. Mina armastan sind. Ulatan sulle paksema pintsli? Jah, palun. Mida sa teed? Maalin vaikust. See sobib siia hästi. Sobib tõesti. Sa oled võrratu kunstnik. Ära pane mind punastama, jobu. Sinu jobu. Ma… kohe… aevastan… Atsihh! Kus meie pilt on? Panin korraks kõrvale. Suutsin ta päästa. Kas jätkame? Miks sa üldse küsid. Mulle meeldivad sinu käed. Sa oled ilus. Ma tean. Mis kell on? Liiga palju. Kallis. Tule voodisse. Ma tahan sinuga koos kirevärviga maalida linadele. Ma ei jaksa enam oodata. Palun tule juba. Sa ajad mu hulluks. Ma tahan sind.
Meie pilt ei valminud meil kunagi. Ma ei näinud selle valmimist ka niipea ette, sest maalida oli nii palju. Ma ei tahtnudki seda valmis saada. Mitte kunagi. See oli ju meie pilt. Meie armastus. Sügaval mu unistustes igavesti kestev.
Paar korda juhtusid lõuendile kukkuma ootamatud värvipritsmed. Hooletusest. Kuid sellest polnud lugu. Me maalisime oma pilti edasi.
Kas sa oled mu peale pahane? Ei. Ma ju armastan sind. Ikka juhtub. Jah. Aitäh! Ma enam nii ei tee. Olen hoolsam.
Aga ükskord tuli ta koju. Ja ajas ükskõikselt meie lõuendile ümber terve värvipoti.
Nüüd istun ma vaikselt meie pildi juures ja ei leia enam neid värve ega kujundeid, mis me kunagi üheskoos pintsliotsaga lõuendile olime libistanud. Istun ja ei oska enam mitte kuskilt jätkata. Terve lõuend sai ühevärviline. Lõpetatud. Ta tegi selle üksinda valmis.

Sügise uks

kuigi see sügis sel aasta on veidi jahe,
kellegi teise, kui vaid enese, sülest soojust otsima ei pea,
kuskilt sinust endast kostub hääletu hõige,
et veel ei sulgeks sa seda külmahoovust toovat ust.
kui korrakski kõhkled mõne tehtud valiku vahel,
siis tegelikult alateadvuses sa juba ju tead,
et ükski nendest pole sinu jaoks õige,
sest õige valik ei tekita meis mitte kunagi ebalust.

Seemised sfäärid

ja kui ma vaatan vahel
ainiti kaugusesse,
vaatan ma tegelikult hoopis
enda seesemisse maailma.

Täiskuu valguses

Täiskuu valguses jalutan risti üle tänava. Läbi nähtamatu värava, lähen nüüd ära ma. Ükskõik kui halb olen ma olnud, mu peale tähed ikka säravad. Õpin nendelt.
Haigus on see, kui sul on valus. Kas olen ma tõesti haigestunud? Endalt andeks ma palun ja sestap andeks palun ka teistelt – me kõik oleme üks. Kui iseennast armastan ma, armastan ka sind. Ma ei taha olla väike armastus ja väike hing. Vaata mind. Sa näed iseennast.

Ootused on pettumuse toit

Kui sa pettud minus, pettud tegelikult sa vaid oma peas valmis loodud kujuteldavas minas. On tõesti kurb,
kui sinu enese loodud projektsioon minust ei vasta minu käitumisele reaalsuses, aga seda kurbust lood vaid sina ise endale, mitte keegi teine või mina sinule.
Ära kirjuta oma tuttavatele ette stsenaariume, sa pole nende elu lavastaja. Ainult iseendale võid ettekirjutusi luua.
Anna inimestele vabadus elada, olles nende suhtes eelarvamuste ja ootuste vaba.
Kui pettud, siis pettud tegelikult vaid iseendas – sinu vaimusilmas loodud piltides, mis jäävad tihti vaid illusiooniks. Ja kui mina pettun sinus, siis tegelikult pettun iseendas.
Ootused on pettumuse toit.